Sinust ja Sinule, Loksa

„Sinust ja Sinule, Loksa” on põgus ülevaade Hara lahe äärsest männimetsa ja liivarannaga palistatud Loksast, sealsest koolist ja hariduselust, tehastest, asutustest, sadamast, poodidest, hoonetest ... ja inimestest, kes on andnud Loksale oma kordumatu näo.
Koostanud Eha Gnadeberg ja Reet Vaher. Toimetanud Rein Veskimäe, keeletoimetaja Tiiu Kukk. Kujundanud Elmo Naarits. Ilmunud 2010, 136 lk.

 

Esimene tort oli kirsiga

(Ilmunud samas kogumikus)

REIN VESKIMÄE

Olin sünnist saati kaheksa aastat Tallinna poiss. Saatuslikul 9. märtsi ööl 1944 jäin aga kodust ilma, sest see põles lauspommitamisel maha. Ema võttis oma kaks last, minu ja kaheaastase õe Urve, ühe käekõrvale ja teise sülle, haaras ähmiga lausleekidest pooltühja kohvri näpu otsa, ning kolis ülejärgmisel päeval vanaema kutse peale Loksa lähedale Vihasoosse.

Kooliteed alustasin ema käekõrval 1945. aasta sügisel üheksa-aastase poisina. Kooliaias võttis meid vastu klassijuhtaja Marta Meriloo ja puudelt pudenenud sügislehti riisuvate õpilaste uudistavad pilgud, nagu klassiõde, Kasispealt pärit Junkru talu noorim tütar Salme alles hiljuti ühel kokkutulekul meenutas. Teame, et see vana armas koolihoone on paljude mälestustes asunud ikka otse bussijaama kõrval, millele on kirjutatud LOKSA. Minu mälestustes oli tolle aja bussijaam alevi esindushoone oma puhta ja hoolitsetud ooteruumi ja ümbrusega, kust tavaliselt hommikukarguses algasid ja kuhu õhtupäikeses või siis pilkases pimeduses lõppesid paljude oodatud sõidud, olgu siis tegu Tallinna, Rakvere või Võsuga. Kahjuks ei saa seda öelda nüüd juba ammugi linnaväravaks peetava paiga kohta.

Mind pandi teise klassi, proovi peale, mis õnnestus. Koolis käia mulle meeldis, kuigi iga päev tuli edasi-tagasi üheksa kilomeetrit maha kõmpida. Aga teiste laste seltsis kulus tee kiiresti. Varsti õnnestus kooli internaati jääda ja veelgi hiljem perega Loksale kolida. Ei mäleta, kui kaua ja kellega, aga esialgu istusin seinapoolses reas viimases pingis. Tunnistuse saime esmakordselt kätte alles detsembris. Sõjajärgsel ajal oli ilmselt raskusi nende trükkimisega. Sinna olid kirjutatud korraga kahe semestri hinded. Igatahes nende pärast piinlik polnud. Kas just see või miski muu, ei oskagi öelda, aga mingist ajast sai minu pinginaabriks Mikiveri Mikk. Tema istus keskmise rea esimeses pingis ja nii sattusin minagi otse õpetaja laua ette „tähelepanukeskmesse”. Oli see nüüd mingi võistlusmoment või miski muu innustama panev jõud, aga hästi läks meil õppimises mõlemal. Tema elas koos perega koolimajas, seal oli direktori korter. Kord kutsus ta mind sellesama koolimaja pööningule. Sinna oli sakslaste taganemise tõttu maha jäänud ühte ja teist, ka vihikuid ja mõningaid kirjatarbeid. Ükskord andis Mikk mullegi oma „laost” mõned kriitpaberil vihikud ja kustutuskummi, millest poes võis vaid und näha. Mis sundis temal, ikkagi direktori pojal, minule paljaks põlenud poisile, oma piskust neid loovutama. Aga võib-olla just sellepärast ta seda tegigi? Või kas ta üldse nii mõtles? Sel ajal ilmselt ei räägitud ka tema kodus, kes on rikas või vaene ja mille poolest? Mul on kodus praegugi tollest ajast üks koolimaja seina ääres tehtud foto, millel seisab Mikk koos kolmeaastase venna Tõnu ja temast pisut vanema õe Maiga, kõik äärmiselt lihtsalt riides. Ega kujutaks praegu ettegi, et tegu on Eesti tulevase suurmehega.

Kohe alguses meeldis mulle kõige enam matemaatika ja kehaline kasvatus. Eriti on meelde jäänud Miku ema Hilda Mikiveri matemaatikatunnid. Kuid 1950. aasta sügis-talvel vallandati nii tema kui ka koolidirektorist abikaasa Arnold Mikiver tunni pealt, sest nõukogude võim oli otsustanud, et kodanlikus Eestis kehtinud matemaatikareeglid ei ole maksvad nõukogude ajal. Aga olid ikka! Ja kuidas veel – kas või võimu vastaselt. Nende samade reeglite järgi kerkis tema tundides rehkendanud koolijütside kätemets alati, sest igaüks tahtis olla teistest kiirem ja võidukam. Olgugi et tänapäeva kalkulaatori osa täitis vaid igaühe oma peanupp. Selle oskas aga õpetaja Hilda Mikiver nii meisterlikult tööle panna, et ükski asjaosaline peale tema enda seda ei märganud. See oli mäng! Mäng, mida tänapäeval kahjuks eriti ei harrastata. Ja kui selle tasuks pudenes pealtnäha range, kuid samas sisemiselt ometi leebelt õpetajalt kiitev sõna või kanti päevaraamatusse tunnustav ja õiglane hinne, siis oli pärast tunni lõppu üsna uhke tunne. Tunne, mis saatis tema õpilasi tunnist tundi. Alati ja peaaegu eranditeta. Rasketel sõjaaegsetel ja -järgsetel aastatel märkas õpetaja Hilda Mikiveri terane silm alati õpilast tema mures ja koduigatsuses. Eriti neid, kes elasid lausa tema perekonna korteri kõrval. Eks ta sellepärast ka mõnikord naljatamisi öelnudki, et vaat’ kui tulen südaööl internaadi magamistuppa, võtan suurest varbast kinni ja küsin... Korrutustabel olgu peas ja vastamiseks selge une pealt. Arvutamisoskuse kujundamine ja arvumaailmas orienteerumine sai paljudele tugevaks vundamendiks hilisemates õpingutes, kasulikuks aga kogu eluks kõikidele. Läksin minagi hiljem, juba pärast Loksa Keskkooli lõpetamist, pedasse matemaatikat õppima.

Teine armastus oli sportimine. Algklassides oli meie meelistegevus rahvastepalli mängimine, sügisel ja kevadel jooksime peaaegu kõikidel vahetundidel üksteise võidu kas või kümneks minutiks platsile. Kogu väljak, mis asub endise parteimaja (ehk hilisema kooliühika) ees vastu tänavat, oli sportimiseks. Seal olid jalgpalliväravad, koolipoolses servas aga võrkpalliväljak, kus mängisime ka rahvastepalli. Selles osalesid kõik, kel  vähegi jooksulusti ja võidutahet. Õhtuti, mil rohkem aega, mängisime laptuud, milleks läks vaja vaid ühte kaigast ja tennispalli. Niisugused mängud arendasid varakult kiirust, täpsust ja osavust enesele märkamata. Jõutrenn käis võimlemislinnakus, kus sai vabatahtlikult kangil lõuga tõmmatud või võidu mööda latti ja köit üles-alla sõelutud. Kahju, et sääraseid turnimisvõimalusi tänapäeval koolide juures pole, mistõttu paljud Eesti poisid jäävad sõjaväeteenistuses hätta isegi lõuatõmbamisega. Suviti pidasime jalgpallilahinguid. Mäletan, et ühel palaval suvepäeval vantsisime jalgsi Kotkale, kohtusime sealsete pioneeridega, ja tulime rampväsinuna jalgsi tagasi. Vahemaa ei heidutanud, sest suur oli isu neile ära teha! Kas see tookord õnnestus, ei mäletagi. Edaspidi vanemaks saades ja veidi sirgudes vaimustusime võrkpallist. Kui Loksale tuli eesti keele õpetajaks sportlik Rein Virkus, hakkasime treenima juba teadlikumalt koos Loksa meestega. Nende poolel oli innustajaks 1940. aastate lõpul Loksa laevremonditehasesse tööle suunatud Kaljo Kivil ja Koit Epner. Isegi talvel sai mängitud, algul vana koolimaja endises internaaditoas, kus laeni vaid kolm meetrit. Hiljem mõnikord ka Kolgaküla ja Võsu rahvamajas. Külmavõitu oli, aga kõigega harjub.1950. aastate algul tuli Leningradist laevatehasesse inseneriks üks päris kõva, vist Beljajevi-nimeline, võrkpallur. Sel ajal õnnestus meil paaril talvel läbi viia võrkpallitreeninguid tehase ühe tsehhi ülakorrusel, päris kõrges ja soojas ruumis, kuhu mahtus ära kogu palliplats. See oli suurepärane võimalus treeninguteks. Koolipoistega tulime mitu korda Loksa rajooni meistriks. Mälestusväärne oli 1952. aasta kevadine koolivaheaeg, mil sõitsime märtsi lõpus koolinoorte suvespartakiaadi tsooniturniirile Rakverre. Kohal olid korraldajalinn, siis veel Tapa, Väike-Maarja, Narva jt, kokku seitse võistkonda. Teistel kõigil keskkooli lõpuklasside poisid, meie pidime läbi ajama 7. ja 8. klassi juntsudega. Ometi tulime neljandaks ning võitsime oma südi mänguga lühima meeskonnana pealtvaatajate poolehoiu.

Aasta enne seda oli Loksal avatud 8. klass, millega pandi nurgakivi praegusele keskkoolile. Paljud kasutasid head võimalust ja jäid Loksale õppima. Pinginaaber Mikk kahjuks lahkus, milleks oli ilmselgelt oma põhjus – 7. klassi aegu vallandati ju peaaegu kõik õpetajad, nagu öeldud ka tema isa ja ema.

Vanadest olijatest jäi vaid Jakob Kivila, tõeline maa sool. Kui see mehemürakas oma kodunt Vihasoost hommikul läbi heinamaa sõitmiseks pidi kõigest väest rattapedaale tallama, et õigeks ajaks tundi jõuda, niuksus sadul tema all nutta nii mõnegi pisara. Ja eks seesama juhtunud paharettidegagi, kes juhtusid talle kogemata oma sigatsemisega vahele jääma. Nagu isa Jakob, oli tema poeg Tiit Kivila samuti aastakümneid Loksal õppealajuhataja, kellega on olnud kohtumistel alati meeldiv törts asjalikku juttu ajada. Ikkagi ühe küla poisid, pealegi naabrimehed ja pedaski mõne aasta koos tudeeritud. Tema  õde Liis, kes oli Loksa Keskkooli esimene hõbemedaliga lõpetaja teisest lennust, sai samuti pedast matemaatiku paberid.

Ega uutele tulijatele saanud midagi ette heita. Nad valiti välja Tallinna Õpetajate Instituudi viimastelt kursustelt ja suunati Loksale haridust jagama poolvabatahtlikult sundkorras. Nemad polnud milleski süüdi, nad olid mingis mõttes olukorra ohvrid. Mäletan hästi 1950/1951. õppeaasta koolivaheajal sõitu Narva maanteelt ETKVLi hoovist Loksa poole. Bussid küll käisid, kuid tuttavad autojuhid võtsid mõnikord koorma otsa ka paar reisijat sõbramehe poolest. Niisiis kasutasin seda võimalust tookord ka mina. Sättisin ennast juba kaubapakkide vahele presendi alla tuulevarju, kui peale tuli veel üks noorsand, keda ma polnud kunagi varem Loksal näinud. Ja ennäe, järgmisel päeval astus eesti keele tundi täpselt seesam noormees, kellega olime eelmisel õhtul koos krusas loksunud. Seljas oli tal hallikas värvliga ja suurte taskutega tuulepluus ning jalas sama riidemarki viigitud ja hästi korralikult paigatud püksid. Ega siis tudengitelgi polnud paremad päevad, kui nende õpilastel. Sõda oli laastanud kõiki ja kõikjal.

Tulijaid oli palju. Direktorikoht usaldati sõjamöllust läbi käinud Leon Tähistele (kuigi enne teda oli lühikest aega direktor ka keegi Raimond Kool, kellest hilisem kooliajalugu millegipärast vaikib), kellest kujunes meie meelisõpetaja, range, tark, tõeline oma ala meister keemia õpetamisel. Matemaatikatunde andis algul Eha Johanson, hiljem Vaima Teder-Hanschmidt, hilisem Tallinna Inglise Kolledži pedagoog. Füüsikaõpetaja oli 8. klassis Helve Kaerma, kes oli ühtlais ka konservatooriumis õppiv pianist. Hiljem tuli Hillar Lang. Kui Vene kroonu ta sõjaväkke napsas, täitis abituuriumiaastal tema aset ka meie klassijuhataja kohustused endale saanud Tartu ülikooli diplomiga Lilli Jaek.

Kui uuesti seda spordijuttu edasi ajada, siis populaarne spordiala maapoiste hulgas oli suusatamine. Igaühel olid mingid lauad all, mis sest, et katki läinud kohad sageli plekiga paigatud – ega uusi kusagilt võtta polnud, poes neid veel ei müüdud. Ja kui mõnelt külamehelt sai muretsetud juhtumisi uus omatehtud suusapaar, olid õnnega koos ja need pidid kestma kaua kas või lapitult. Talvel sai suuskadega ka koolis käidud ja õhtuti jõekallastel proovitud, kel rohkem julgust kusagilt alla tuisata. Eks seal neid suuski murtigi.

Lahedamaks läks siis, kui mõnel poisil õnnestus spordiühing Kalevi eesotsas seisnud Kaljo Kivililt ühingu suusavarudest saada uued suusad hea esinemise eest Kalevi noortevõistlustel. Tema soovitusel ja näpunäidete järgi harjutasime ka jooksurajal ning hüppepaikades, mistõttu hoidsime juhtohje enda käes rajooni koolinoorte spartakiaadidel nii võrkpallis, kergejõustikus kui ka suusatamises. Mõned kooli „kergejõustikurekordid” jäid minustki maha. Nende ületamisega sai peagi hakkama üsna võimekas spordimees teisest lennust Tõnu Alasi, kes hiljem lõpetas Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna ja kuulus hulk aastaid koos noorema venna Antoniga nii Viljandi võrkpallivõistkonda kui ka vabariigi maanoorte koondisse.

Pean tunnistama, et Kaljo Kivil süstis noorsportlastesse indu ja tahet. Suhtlesin temaga ka väljaspool spordiradu ja käisin tal külas. Tal oli suurepärane margikogu ja aastakäikude kaupa kogutud ajakirjad Kehakultuur, mida lugemiseks sageli laenasin. Ega siis koju jõudnud neid tellida. Loksa meditsiinipõllul askeldanud ema kasvatas mind ja õde Urvet, kes lõpetas Loksa keskkooli 1961, praktiliselt üksi. Toeks oli see, et mind võeti kooli lõpuklassides internaati prii toidule. Aga eks selle eest oli meie pere maksnud ka korvamatut hinda, kaotanud Velikije Luki all abikaasa ja isa.

Veel põhikoolis õppides hakati Loksal tegelema mingil määral poksiga samuti pärast õpinguid Tallinnast Loksale tulnud Richard Pagari eestvedamisel. Kes siis 14-15aastaselt ei tahaks natuke rusikavõitlustki nuusutada. Pagar jõudis oma ettevõtmises isegi niikaugele, et kutsus Loksale Eesti poksikuulsuse N Liidu meistrivõistluste hõbemedali omaniku (1945) raskekaalus ja üheksakordse Eesti meistri Martin Linnamäe. Linnamägi viis läbi kümme treeningut vana koolimaja saalis. Mäletan, et kui pärast esimest paari treeningut nädalavahetuseks koju läksin, olid lihased nii haiged, et ei saanud end hästi liigutadagi. Mahv oli olnud nii kõva, et ema keelas selle tegevuse ära. Aga ega seda saanud kuulda võtta. Pealegi, kui pärast neid treeninguid tuli kõigil pidada oma elu esimene poksimatš Loksa kultuurimaja laval lausa pealtvaatajate silme all. Minu vastaseks oli igipõline ja praegunegi loksalane klassivend Lembit Hauvman. Tema võitis, kuigi vist ülekaal polnud nii suur, et verd kusagilt oleks pritsinud, ka hambad jäid suhu alles. Kuid see jäi siiski minu ja vist (?) temagi viimaseks katsumuseks poksiringis. Loksal oli tol ajal ka tugevaid maadlejaid eesotsas Arnold Toomingaga, kes laskis oma tugevaid kõhulihaseid koolipoistel rusikaga tampida nii kõvasti kui keegi jaksas, aga mees ise ainult muheles.

Koos Lembituga saime hakkama teisegi „vägitükiga”. Õppisin parajasti 8. klassis ja olime koos suusatanud läbi peaaegu kõik lähedalasuvad Valgejõe kaldad ning ka noortevõistlustel edukalt esinenud, kui meile langes üks omamoodi liisk. Nimelt osaleda Nõukogude armee aastapäeval üle-eestilisel nn tähesõidul. Ka Loksalt pidi keegi välja minema, et siinne „raport” lõpuks Tallinna jõuaks. Meid arvati Lembituga ühte meeskonda koos vanade tegijate Loksa esisuusataja Peegi (ei mäletagi enam eesnime) ja Arvin Remmeliga. Rajooni spordikomitee asus tol ajal  Nõukogude tänava nurgal praegugi veel alles olevas Lindvesti puumajas. Tolle maja eest alustasime neljakesi pikka ja mõttetut suusasõitu. Hilisõhtuks jõudsime mööda maantee ääri liikudes Kuusallu ja järgmisel päeval jätkasime sealt läbi metsade ja mööda lagendikke Kehra suunas. Jõudnud lõunaks kohale, ootas meid ees kütmata saal, kus konutasime, kuni meile Loksalt lahtine krusa spordikomiteesse mahajäetud hilpudega vastu tuli. Ei sooja teed ega söögipoolist, pesemisvõimalustest rääkimata. Nii hakkasime päris kõva pakasega lahtises autokastis kabiinist tuulevarju otsides Loksa poole sõitma. Kui koju jõudsime, olime kindlad, et kopsupõletikust ei pääse keegi. Vanadel meestel oli aga laupäevasel päeval hea soovitus varnast võtta: „Lähme koos tellisetehase sauna ja vihtleme kehad kuumaks!” Ent neil oli veel üks üllatus varuks, millest meile, koolipoistele, esialgu ei räägitud. Kui külmad kered olid laval vihaga hõõguma löödud, võeti lahti va kesvamärjukese pudel. Nad ei olnud ise üldsegi mingid napsumehed, vaid läbi ja lõhki spordipoisid, kuid järgisid vist põhimõtet, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi. Palju meie Lembituga sealt 14-15aastastena trimpasime, kes seda enam mäletab, aga midagi meil ikka vist hinge alla loksus. Jäi salakokkulepe, et keegi sellest kellelegi ei iitsata. Rein Virkus sai klassijuhatajana suusasõidust küll teada ja oli selle peale väga kuri, et spordikomitee juhid oma au päästmise hinnaga ka koolijütsid koolilt luba küsimata kampa tirisid, aga tegu oli tehtud. Vaatamata „seaduserikkumisele” mõjus saunaskäik koos alkoholiga tookord õnneks nii hästi, et vahetult pärast seda ei kimbutanud meid isegi nohu ega köha.

Rajooni ülemuste vägivalda saime õpilastena tunda uuesti, kui hilissügiseti tuli hakata kolhoosides päästma ägedate vihmasadude tõttu mudamülgastesse vedelema jäänud kartuleid. 1952. aasta sügisel olime nüüd juba üheksanda klassiga Hirvli kolhoosis. Noppisime oktoobrikuus läbimärjana päev läbi mugulaid, õhtul küürisime end jääkülma veega kaevul, magasime põrandal põhus. Paari nädala jooksul hakkas ühel ja teisel tervis logisema. Vahepeal viidi mind koos pinginaaber Hainiga Rakverre võrkpallivõistlustele. Mängisime spordisaaliks kohandatud kütmata kirikus oma mängu ära ja padavai kolhoosi tagasi. See kõik sai lõppude lõpuks saatuslikuks terviseleja ütlen ausalt, muutis kindlasti edasisi valikuid.

Meil oli tore ja võimekas klass, keda mäletati Loksal veel paar aastakümmet. Vaadake kas või kui toredad nimed olid Loksa Keskkooli esimese lennu lõpetajatel: Elle, Laili, Saimi, Aino, Mari-Anne, Piisa, Elgi, Hiie, Eha, Salme, Ants, Eino, Räni, Promet, Sulev, Hain ja mina, Rein. Me hoidsime kokku, ja käime igal aastal koos tänapäevani. Kahju vaid, et Antsu, Haini ja Sulevit ei ole enam meie keskel.

Me korraldasime ainuüksi oma klassiga seitsmeteistkümnekesi täiseeskavaga peo selles samas Kolgaküla rahvamajas, mis paari aasta eest küll maha põles, kuid mis nüüd uhkemanagi vanu aegu meenutab. See oli meie meelispeopaik. See hoone oli kui omamoodi tempel, kuhu me ikka jälle läksime. Mõnikord ka salaja. Seda enam, et selles külas elasid Saimi ja Hain. Just Haini koduaidas silusime žiletiga esmakordselt oma lõuaotsa enne, kui ühel suveõhtul rahvamajja peole läksime.

Hain Hiieaas oli minu keskkooli pinginaaber ja koos Salme Randlepp-Mägiga olime kolmekesi ainukesed esimese lennu lõpetajad, kes käisid Loksa koolis algusest lõpuni. Hain tahtis olla direktor Tähiste moodi, tema järeltulija. Mõnes mõttes see tal ka õnnestus. Hainist sai pärast peda lõpetamist Tallinna Reaalkooli füüsikaõpetaja ja hiljem direktor, kellena ta ka 1999. aastal manalateele läks.

Paljuski mõjutas meie tegemisi laulmisõpetaja ja suurepärane muusik Ülo Madissoo, kes oskas mängida klaverit, akordioni, trombooni, kitarri, kontrabassi ja mida kõike veel. Ta õpetas noortele klarneti- ja saksofonimängu ning pani kokku kultuurimaja estraadiorkestri, kus mängisid juba vanad tegijad eesotsas viiuldaja Virgo Haraveega. Minagi sain seal mõnda aega trompetil hõisata ja pärast Hirvli „tragöödiat” trummidele valu anda. Mis puutub juba varem pasunakoori sattumist, siis selles osas on suuri teeneid tuntud Eesti tromboonimängijal Tiit Karisel, kes paljudel Loksa poistel lasi juba viiendas-kuuendas klassis vaskpilli keerdudesse õhu sisse puhuda, õpetades meid esmakordselt nooti lugema ja orkestris mängima. Hiljem sai isegi kandlel viise veeretatud. Kujutage vaid ette: Loksa kultuurimaja rahvapilliorkester on võitnud Tallinna oblasti esimesel ja ilmselt ka viimasel isetegevusülevaatusel esikoha. Aasta oli siis vist 1953.

Mis aga veel sporti puudutab, siis suureks eeskujuks sealtkandi noortele oli Kolgaküla mees Heino Tšernjavski, hilisem mitmekordne Eesti ja maanoorte üleliiduline tšempion suusatamises, kes elab kodukülas praegugi. Tema eriti innukas treeningkaaslane oli koolivend Andres Lahe, kes õppis hiljem paar aastat Tartus kehakultuuri. Lõpetas siis Tallinna Polütehnilise Instituudi, õppides hiljem veel mõnda aega Leningradi Ülikoolis matemaatikat. Läks aga siis aspirantuuri, kaitses kraadi, töötas Küberneetika Instituudis ja õpetas seejärel professoriametis olles tudengeid TPIs (hiljem siis TTÜs). Tema on musternäide töökusest ja visadusest nii spordis kui oma erialal. Sama sihikindel oli ka tema vend Maido, kes õppis Venemaal lenduriks ja kellena ta ka  kaua aega TU komandörina lendas. Praegu peab ta pensionipõlve kodukülas Kasispeal.

Ägedaid spordipoisse oli Loksal mitmeid. Ruuben Orula ja Paul Gnadeberg tegelesid innukalt keskmaajooksuga, suusarajal oli konkurendiks Ivo Tammemäe, uisutamises paistsid silma pinginaaber Hain ja Vello Nurmsalu. Mitmekülgsed spordipoisid oli vennad Mait ja Eero Arvisto, kellega internaadis elamise päevil õhtuti ikka malet toksisin. Mait lõpetas hiljem Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna, kaitses doktorikraadi ja oli pärast Rein Virkust aastaid tema mantlipärija – Tallinna pedagoogilise instituudi rektor. Pingsilaua taga vehklesime kordamööda intrimajas kõik, teiste hulgas ka äsja õpetajaks tulnud riistvõimlejast kehalise kasvatuse õpetaja alati sõbralik Uno Talvi.

Pärast keskkooli lõpetamist läksime üheksakesi Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, enamasti matemaatikat või füüsikat õppima ja saime kõik sisse. Lõpetas nendest kuus, üks läks üle Tartu Ülikooli geograafiat õppima... Hainist oli juba juttu, temaga õppisin koos kokku 15 aastat. Meiega koos lõpetas eesti filoloogina 1960 Tallinna Pedagoogilise Instituudi veel klassi üks priimuseid Laili Soover-Tahk, kes pidanud mitmeid ameteid hariduspõllul, õed Aiaotsad – Piisa Riisenberg ja Hiie Alas, kes seniajani õpetavad matemaatikat, esimene Emmastes Hiiumaal, teine Viimsis. Ja muidugi teab seda kuuendat „peda klubi” liiget Eha Gnadebergi (meie jaoks Loonela Ehast saanud Pauli abikaasat) enamik loksalasi, sest tema on aidanud neil, kel vähegi tahtmist, oma keelt suus sättida niiviisi, et välismaalastegagi suhtlemisel pole üle oma huulte veerenud võõrsõnade häälduse pärast tulnud häbeneda. Rõõmsameelse ja abivalmis Eha sama sädelev pinginaaber Salme Randlepp-Mägi (nad olid ka kooliajal kahekesi suured naerukajakad) andis eluaeg tooni kaubanduspõllul, aidates paljusid meist rasketel stagnaaegadel nii mõnigi kord hea-paremaga varustada. Meie klassi kaks tehnikameest olid Sulev Allik (õppis samuti pedas mõnda aega matemaatikat) ja Eino Talbak, kes said ka hilisemas elus hakkama kui raadiomeistrid-elektroonikud. Promet Tüürmann on teinud mitmesuguseid töid, ehitades omale ka Sinti maja, kus elab oma kahe õega – eks seegi näita mehe heasoovlikust ja abivalmidust. Elgi Järve-Kandma oli aga kommivabriku Kalev šokolaadimeister, kelle juures sai nii mõnigi kord suu magusaks tehtud ja mis seal salata, ka pitsi konjakiga õhkkonna pidulikumaks muudetud. Peale selle oli ta tol ajal veel oma paatkonna agaramaid kaugpurjetajaid.

Üks omamoodi „väänkael” oli vanaema kasvatada olnud vintske Ants Maisto, andekas ja tark Virve rannast pärit noormees, kes käis iga päev kooli ja kodu vahet jalgrattal. Tema oli nii julge mees, et läks pedasse inglise keele peale. Elasin Antsuga tol ajal intris ühe aasta ka ühes toas ja nägin, kuidas ta metsikult tööd tegi, et sõnade hääldamisega jalad alla saada. Et ta ei varjanud oma Eesti meelsust ka avalikus kohas, see sai talle saatuslikuks. Kui sa ikka laulad restoranis Astoria koos sõpradega 1957. aastal „Eesti lippu” ja kõrvallauas istuvad komsomoli keskkomitee seltsimehed, siis pole midagi head loota. Ants visati pedast välja ja seda hoopi ei seedinud ta ära surmani.

Kolm meie hulgast said diplomeeritud teistest mõni aasta hiljem. Räni Laanmaa, kes oli ülikooli ajal ka sealse rahvatantsuansambli kauaaegne liige, töötas aastakümneid kunstiajaloolasena Tartu kunstimuuseumis. Mari-Anne Lillemaa-Helias lõpetas kõigepealt meditsiinikooli, pärast juuraõpinguid Tartus sai temast aga advokaat, kes eelmisel sügisel avaldas raamatu oma kodupaigast Võsust. Saimi Aasrand-Treial lõpetas peda käsitöö erialal ja töötas mõnda aega samuti reaalkoolis klassivenna ja kodukülapoisi Haini juures õppealajuhatajana ja sai tuntuks õpilasmaleva eestvedajana. Tema võib rõõmu tunda nüüd selle üle, et töökasvatust sai tunda eeskätt oma poeg Rene Treial, kes praegu juhib Vihula valda. Ise olen üksjagu koolmeistri ametit pidanud, viimased 43 aastat aga ajakirja Horisont toimetajana ja muulgi viisil teadust populariseerinud.

Kes on siiski see üks – geograafiat õppinu, kes peda matemaatika ülikooli geograafia vastu vahetas ja kelle esialgu nimetamata jätsin? Oot-oot-oot...! Enne siiski veel ühest armsast klassiõest Aino Pikkojast-Puhasmetsast... Tema on meie klassi lõpetanutest üks väheseid talutütre vaistu, mõtlemise ja tegudega silma paistnud koduperenaine. Kui Aino üllatab kokkutulekutel ikka ja jälle oma maitsvate pirukate ja võileibadega, siis kogu tordile (loe: esimesele lennule) pani ikkagi kirsi peale Elle Linkrus. On ju Viinistult pärit Elle Loksa Keskkooli esimene kuldmedaliga lõpetanu ja seda au ei võta temalt keegi. Pärast ülikooli jäi ta kohe tööle geograafiakateedrisse. Tegi uuringuid oma kodukoha Viinistu ja selle lähedastel rannaaladel. Kahjuks aga on liiga tagasihoidlik selleks, et vormistada oma tulemused teaduskraadi saamiseks, öeldes kohtumistel sedalaadi pärimiste peale alati: „Ah, mis nüüd mina!” Aga ülikooli geograafiakateedris on ta mitmetel ametikohtadel olnud omainimene aastakümneid. „Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon” kirjutab Elle Linkruse tegemistest järgmist: „ – Uurimisala: geomorfoloogia ja maastikuteadus. Käsitlenud Põhja-Eesti pinnaehitust ning pinnaehituse ja maastikuüksuste vahelisi seoseid, uurinud üksikasjalikult Lahemaa Rahvuspargi ala, Põhja-Eesti rannikumadalikku ja Soome lahe saari, üle 30 teadustrükise, rohkesti aimeartikleid.” Selle raamatu kaante vahelt, paar lehekülge edasi, võite aga lugeda Elle kooliaegseid südamehäälega kirjutatud ridu.

Miks ma räägin niipalju oma koolikaaslastest, saati veel tüdrukutest. Aga seetõttu, et nad on mulle vajalikud. Nad on mind paljuski mõjutanud ja eeskujuks olnud. Peale selle, et neil on kaunid nimed, on nad ka ilusad inimesed, ja mitte ainult väliselt. Nii et kooliajal armumine oli lausa paratamatu, inimlik... Aga samal ajal ei tohtinud me minna alevis kinno kella üheksasele seansile, alevipidudel käimisest rääkimata. Kord oli kõva, kuigi olime juba 18–19aastased. Kui mõni poiss tervitamisel peakatet ei kergitanud, tegi vana Virkus (meist vaid mõni aasta vanem) talle tunnis kohe märkuse.

Rein Virkus pidas meist kui oma esimesest klassist hiljem väga lugu, käis koos abikaasa Diaga, kes oli olnud meie inglise keele õpetaja, klassi kokkutulekutel, kutsus külla oma suvekodusse, tundis alati huvi, kuidas kellelgi läheb. Ja kui pedagoogilise instituudi aulast teda kui endist klassijuhatajat-õpetajat ja hilisemat rektorit tammevoodi ühe nuka alt hoides viimsele teekonnale aitasin viia, olid paljud meie klassikaaslased kohal, et ta Metsakalmistule sängitada.

Huvitavaid ja värvikaid õpetajaid oli tol ajal Loksal mitmeid. Ega kõike jõuagi siinkohal meenutada. Eks igaüks püüdis meile kaasavaraks anda parima. Isekeskis saime varem kokku viie aasta takka, viimased 15 aastat kohtume igal suvel. Viimasel ajal on kogunemiskohaks Elgi noorepõlvekodu Loksa silla lähedal. Seal arutasime eksamiasju koolipäevil, seal meenutasime tehtut tänavugi, 55 aastat hiljem. Esimesest lennust räägiti Loksal omal ajal palju. Aeg teeb oma töö, tulevad uued õpetajad ja pesalt tõusevad lendu uued õpilased. Minu mälestustes kestab ikka seesama vana koolimaja, kus me ainukese lennuna küpsustunnistused saime ja mille õuele pärnade alla kord lehti rehitsevate laste sekka ise potsatasin. Küpsustunnistuste üleandjaks oli esimest aastat direktoriks olnud Robert Adamson. Hiljem saime, nüüd juba uues koolimajas, temalt veel saunadiplomi, kui olime esimest korda elus tsirkulaarduši alt läbi käinud – see mees tõi ka nõukaaja „viljastavates” tingimustes kõik asjad kas või maa alt välja. Koolist kui institutsioonist oleme küll kaugele jäänud, aga Loksale endale oleme, vähemalt paljud meist, väga lähedal, sest meie juured on siin. Ja ilusad mälestused! Kas või mälestus Mohni saarele (!) sõidust pärast küpsustunnistuse saamist enamikule loksalastest tuntud Ilmar Muraka akordionihelide saatel ja piirivalvurist püssimehe valvsa silma all.

Mida soovida? Praegu on seitsmeteistkümnest esimese lennu lõpetajast elu hammasrataste vahelt välja tulnud 14. Elagem veel!

Aprillis 2010